Marginaalia

"We have all seized the white perimeter as our own" (B. Collins - Marginalia)

allumee:

maailm raamatus

"marginaalia" mõiste oleks siin juba igati pahupidine

allumee:

maailm raamatus

"marginaalia" mõiste oleks siin juba igati pahupidine

(Source: ki-i)

valged kindad kätte!

//

put your white gloves on.

visual-poetry:

artists’ books collection of the state library of victoria

i’m really glad, that they have acquired three of my books for their collection!

Sama Eesti Kirjanduse köite vahel oli veel üks jupp Haljala rahvalaulust, väga põhjalikult maha tõmmatud ka (ja epiteedid alla joonitud). Veider.

See on üks kadrisantide laul.

tulnud alta halli ilma,
korvast kuuda kumerada,
päälta päikesta punasta,
keskelt läbi keeru ilma,
hobedaista orta mööda,
kullasta korenda mööda.
Tee oli pikka tullessana,
laan oli laia käiessana.
kuus oli kurjada jõgeda,
seitse halba allikada.
I; 2; 817 Haljala

Paistab, et siin on ka midagi vahele jäetud? Täisversioon.

//

A piece of a folk song tucked between a 1937 magazine “Estonian Literature”. By whom? Why? Why is it all crossed off?

The song is about having come a very long way through the whole world, in bad and good weather, through thick woods, evil rivers (?) and bad springs, over golden straws and silver perches. It’s a song for St. Catherine’s day.

Sirvisin täna Eesti Kirjanduse 1937. aasta II poole numbreid ja leidsin ühe Eduard Laugaste artikli kirjanduspreemiatest (kahes osas), mis oli väga tihedalt kommenteeritud. Peale nende artiklite ei leidnud ma mitte kuskil ääremärkusi. On nii keelelisi (sõnade asendamised, grammatikaparandused) kui sisulisi märkusi.

Köited (30-ndate Loomingud ja Eesti Kirjandused) ostis vanaisa antikvariaadist, “siis, kui need olid väga odavad”.

Ma näen ainult sellist seletust, et see oli Laugaste enda köide, kes artiklit uueks väljaandmiseks kohendas. Või mis?

Hüpoteesi toetab ka see märkus: 1940. aastal kirjutas käesoleva uurimuse täienduseks ebaselge sõnavõtu K.A. Hindrey, mis sisuliselt käesoleva artikli seisukohti ei kõiguta. Selgub vaid, et toetusraha formulatsioon kuulub Aino Kallasele […].

Märkused ise ei ole tegelikult nii kohutavalt põnevad, v.a. ehk see, et “kõik, kes temaga koos olid töötanud” teadsid, et ei maksa V. Reimanilt järeleandmist oodata. Oluline täiendus? Võib-olla ka Lilli mainimine “Tabamata ime” juures, kui ma oleksin… näiteks… feministlik Laugaste-uurija? Või miks “nimetatud” asemel “mainitud” parem on? Tont teab.

//

In a 1937 magazine about Estonian literature I found a lot of scribblings on one article only, the rest of the pages were clean. Judging from the nature of the remarks, I guess the volume belonged to the author of the article who revised it to have it republished somewhere.


Ole ikka rõõmus laps.

See on üks mu lemmikpühendusi. Selle kirjutas mu väga tore kandleõpetaja Tuule. Juhhei!
Raamat ise on ka tore.
//
This is one of my favourite inscriptions in my bookshelf.
Always be a happy child.
From my music teacher.

Ole ikka rõõmus laps.

See on üks mu lemmikpühendusi. Selle kirjutas mu väga tore kandleõpetaja Tuule. Juhhei!

Raamat ise on ka tore.


//

This is one of my favourite inscriptions in my bookshelf.

Always be a happy child.

From my music teacher.

“The love of books. My library is an archive of longings.”

—    Susan Sontag 4/26/80,  As Consciousness Is Harnessed to Flesh: Journals and Notebooks, 1964-1980

Peek Inside J.J. Abrams' Absurdly Beautiful New Project

I want this

somewhat

somewhat

(Source: stickyembraces)

A different kind of punch.

A different kind of punch.

(Source: stickyembraces)

Üldiselt on ka need lugeja märkused, mis justkui autoriga vestlevad, siiski tema autokommunikatsioon või kommunikatsioon teiste lugejatega. Aga siin on autori (Ishiguro) marginaalia tema enda raamatus. Kas  oma isikliku eksemplari annoteerimine on autokommunikatsiooniakt? Samas pole nende sisu autokommunikatsioonile omane (Kas või "Salisbury has always held a special magic for me" ja "Yes, this is completely made up" kõlab rohkem nagu miski, mida jutustatakse kellelegi teisele. Või omaenda amneesilisele tuleviku-minale, kes võib hakata Hayes Society jälgi ajama?) Või on see Ishiguro tahtlik mäng “isiklike märkuste” - “avalike selgituste” teljel, sarnane varjatud ekshibitsionism (mäherdune oksüümoron), mis igasugu kuulsate “Marginaaliate” puhul (“oh, ma siin niisama sodisin oma isikliku raamatu leheserva vaimukaid märkusi… aga äkki avaldaks?”), ainult et kõige privilegeeritumast, autori enda vaatepunktist. 
//
Even if marginalia pretends to address the author, it actually constitutes either the reader’s autocommunication or his/her communication with other readers. Here, however, you have the author’s (Ishiguro’s) annotations to his own copy of his own work. Are they intended as self-communication or are they really communication presented as autocommunication, “intimate notes to oneself” - a covert exhibitionist’s response to voyerist demands? It depends on whether the author’s intentions included taking photos and hanging them up for everyone to see (sounds logical, but you never know where the omniviscent eye of the internet media can reach… they could be reading YOUR marginalia next!), but some of the content ( "Salisbury has always held a special magic for me”, "Yes, this is completely made up") suggests they were created for display, for others to read, not for the privacy of  his own bookshelf. Although these annotations might prove useful in case of memory loss. Who knows. 

Üldiselt on ka need lugeja märkused, mis justkui autoriga vestlevad, siiski tema autokommunikatsioon või kommunikatsioon teiste lugejatega. Aga siin on autori (Ishiguro) marginaalia tema enda raamatus. Kas  oma isikliku eksemplari annoteerimine on autokommunikatsiooniakt? Samas pole nende sisu autokommunikatsioonile omane (Kas või "Salisbury has always held a special magic for me" ja "Yes, this is completely made up" kõlab rohkem nagu miski, mida jutustatakse kellelegi teisele. Või omaenda amneesilisele tuleviku-minale, kes võib hakata Hayes Society jälgi ajama?) Või on see Ishiguro tahtlik mäng “isiklike märkuste” - “avalike selgituste” teljel, sarnane varjatud ekshibitsionism (mäherdune oksüümoron), mis igasugu kuulsate “Marginaaliate” puhul (“oh, ma siin niisama sodisin oma isikliku raamatu leheserva vaimukaid märkusi… aga äkki avaldaks?”), ainult et kõige privilegeeritumast, autori enda vaatepunktist. 

//

Even if marginalia pretends to address the author, it actually constitutes either the reader’s autocommunication or his/her communication with other readers. Here, however, you have the author’s (Ishiguro’s) annotations to his own copy of his own work. Are they intended as self-communication or are they really communication presented as autocommunication, “intimate notes to oneself” - a covert exhibitionist’s response to voyerist demands? It depends on whether the author’s intentions included taking photos and hanging them up for everyone to see (sounds logical, but you never know where the omniviscent eye of the internet media can reach… they could be reading YOUR marginalia next!), but some of the content ( "Salisbury has always held a special magic for me”, "Yes, this is completely made up"suggests they were created for display, for others to read, not for the privacy of  his own bookshelf. Although these annotations might prove useful in case of memory loss. Who knows.